Meie maavanaemale meeldis teed ja kohvi juua ja seda igale inimesele pakkuda, kes üle tema ukseläve astus, lapselapsest postiljonini. Veekeedukannud läksid tal igal aastal katki. Nõukaaegsed vedelesid suure kuhjana aida nurgas kuni tulid metalli kokkuostu aastad. Siis läks isa Soome tööle. Vanaema oli ingerlane ja isa tema poeg. Saabus esimene plastikust veekeedukann – oranž. Seegi keedeti katki.
Ema ja isa tõid neid Soomest üha uuesti, järjest paremaid, plastikust, metallist.
Mina alustasin oma täiskasvanuelu. Ostsime Jukuga õppelaenu eest veekeedukannu. Kunstitudengite värk – teed juua ja sõpradega lobiseda on ju päris Tartu elu. Kann läks mõne aasta pärast katki. Mul oli nii kahju! Kas nüüd hakkabki nii olema, et minu veekeedukannud lõpetavad töötamise nagu vanaemal?
Sündis meie teine laps. Juku kinkis mulle veekeedukannu. Rõõm oli suur. Plastikust kannu peal oli ümmargune termomeeter, mis näitas vee temperatuuri. Meie Karlote on nüüd 19 aastat vana. Veekeedukannu kaan on kinni teibitud. Sõelake tila seest on ammu välja kukkunud. Termomeeter töötab. Kaane avamise nuppu ei ole enam. Vett laseme lehtriga kannu sisse. Aga mis on see nipp, miks meie pere kann vastu peab? Äkki see, et iga kord kui vesi keema läheb, lülitame me kohe kannu välja. No et ei muliseks. Algul oli see mulin lihtsalt tüütult pikk, terve minuti. Ja üldse keedetakse vett ju niikaua selleks, et baktereid hävitada aga meie linnakodu kraanivesi on ju puhas joogivesi ja nii me seda nuppu kannu küljes välja hakkasime lülitama. Praegu on igalühel peres välja kujunenud refleks, et nii kui vesi kannus keema läheb tuleb see kinni lülitada. Väiksemad lapsed hakkasid umbes 4a vanuselt nii tegema.
Mann