1989. aastal saabus isa töö juurde kiri ühelt Saksa firmalt, kus pakuti välja, et neli perekonda nende firmast tuleks hea meelega Eestit külastama ja peatuks peredes, keda omakorda Saksamaale vastukülaskäigule oodatakse.
Isa oli üllatuslikult nõus ühte perekonda võõrustama. Perekond oli väga rõõmsameelne, vahetu, lihtne. Ida-sakslastena valdasid nad päris hästi vene keelt, eriti peretütar, kes oli suisa koolis vene keele õpetaja. Meie perekond saksa keelt ei valda, kõik on inglise keelt õppinud.

Sakslased käisid meil külas 1989 suvel ja meie pidime augustis vastukülaskäigule minema, aga läks nii, et paberid Saksamaale minekuks saime kätte alles septembris… nii et jäi minemata. Uus katse uuel aastal.
Sai tehtud ka üks sahkermahker – vene rublade eest (mis selleks ajaks ei omanud enam pea mingit väärtust) 1:1 vahetatud saksa reisimargad said kaasa antud enne meid läinud teisele eesti perele, keda võõrustas pankur. See vahetas need omakorda 1:1 lääne-saksa markade vastu. Ehk siis lõpptulemusena saime 1:1 vahetatud vene rubla lääne- saksa marga vastu, mille väärtused olid reaalselt nagu öö ja päev.

1990. aastal saime paberid õigeks ajaks kätte ja reis võis alata. Sõitsime rongiga, enamvähem rahatult, sest vahetatud raha ootas Saksamaal meid vastuvõtvale perele üleantult. Kolm päeva loksusime Saksamaale ja pärast kolm päeva tagasi. Kohal olime nädala jagu. Kuigi oli august, olid tookord ilmad soojad ja isegi palavad. Rongis oli umbne ja lämbe, avatud aken ei päästnud ka suurt midagi. Mäletan vaid rongiaknast nähtud silti elektripostil: Nie dotykac, uradzenie elektryczne või kuidas see kirjapilt just täpselt oli – naersin, et kõik susisevad tähed ritta laotud, et keel sõlme ajada.

Saksamaa oli kui muinasjutt….

Ida- Saksa oli koduselt tuttav – näotud ja teotud betoonpaneelikad, räämas, koledad ja koledas keskkonnas. Lääne-Saksaks üleminek oli lausa joonlaua täpsusega näha – sentimeetri pealt muutus territoorium ilusaks, harituks, puhtaks tehtud ja korras olevaks – ja rõõmsad värvid ilmusid tänavapilti. Berliini müür oli lõhutud, kohati täiesti maha võetud, jupati püsti, kuid polnud võimalik kahelda kohas, kust ta kulgenud oli. Loomulikult muretsesime me kõik omale peoga müüri tükke kaasa.

Meid majutati kahekordsesse majja, mille sooja vett tootsid terrassi kohal olevad päikesepaneelid. Allkorrusel oli wc ja wc+vannituba, köök, telekatuba ja külalistetuba – kõik ruumid olid nii üüratult avarad, soojades – rõõmsates toonides, et võttis kilkama. Teisel korrusel olid magamistoad ja hallis pinksilaud. Maja ümber oli kuskil 3000 ruutmeetrine aed ja poole km läheduses oli imeline järv. Mul oli tunne, et ma olin paradiisi jõudnud või näen und – see kõik oli kui minu eluunistus!

Raha kokku hoidmiseks trampisime ringi jalgsi niipalju kui vähegi jaksasime. Emaga avastasime dilemma. Täpselt sama palju – 2 marka – maksis nii kilo banaane kui paar sukkpükse, mida Eestis oli pea võimatu saada. Nii me iga kord kaalusime, kas sukkpüksid või banaanid, banaanid või sukkpüksid… Isa ja vend muidugi naersid meie üle, aga me ei lasknud häirida, sest probleem oli ju tõsine!

Meie võõrustajad tegid meile tiiru ka Dresdenis ja Potsdamis.
Potsdamis Sans Souci lossis ja selle ümbruses käies kaotasin ma oma südame. Ma aina õhkasin ja ohkisin ja ahhetasin… mulle, minu, nii minu jaoks, täpselt õige! Ja kui ma veel kuulsin, et kuningas laskis end matta oma 12 hurda kõrvale ja oma hauale panna oma koertega identse tagasihoidliku hauaplaadi, siis ei suutnud ma enam oma pisaraid tagasi hoida. Kui lossitiirul rääkis giid, et kuningas laskis oma tahaaeda ehitada itaalia stiilis varemed (sambad jms), kuna armastas nii väga Itaaliat (nagu mina!), olin ma täielikult müüdud.

Kuningas justkui mulle!
Aga miskipärast nii valel ajal ja kohas…!
Minu südames sai see kunigas koha päikesepoolsesse tuppa.

Tagasi Berliinis olles ja linna peal käies ei saanud me mitte aru, kuidas saab nii olla, et igas poes on ise hinnad samal kaubal. Meil olid ju kõikidel asjadel riiklikult ühtsed hinnad. Igas linnas igas poes oli vorst, sai, leib, piim jne jne, ühe ja sama hinnaga. Oi me imestasime ja püüdsime odavamaid kohti leida.

Berliini teletornis käik jättis kõigile sügava mulje, eriti sealne kiirlift, mis sekundiga 6 meetrit tõusis ja selle hooga võttis põlvist nõrgaks ja tekitas tasakaalukaotamise tunde. Vaade ülevalt alla oli võimas. Sama uskumatu tundus minu jaoks see, et sealt 300+ meetri kõrguselt alla vaadates nägin teletorni äärest kulgeva viadukti küljel olevat kirja Friedrichstrasse – ja allajõudnult sain kinnituse, et oli jah selline kiri ma ei tea kui suurte tähtedega seal olemas… Minu pere teised liikmed ei suutnud ülevalt seda kirja näha ei prillide, binokli ega nende ühendatud jõududega.

Kuigi tütarlaps, ajas mu silmad vilama selline meeletu galerii välismaiseid autosid, üks ilusam kui teine. Kirjutasin kaustikusse üles, millised mu meelest need kõige ilusamad olid ja ühe silmarõõmu najale nõjatudes lasksin endast ka poose pildi teha. Praegu ajab itsitama, aga minu toonane ideaal oli must Opel Vectra.
Reisipäevik võttis lõpuks enda alla pool kaustikut ehk 24 ruudulise kaustiku ruut- ruudult täis kirjutatud lehte…

Aeg lendas linnutiivul… ja siis jõudis kätte see päev, mida varjata polnud võimalik. Minu sünnipäev.
Olin oma sünnipäeval Saksamaal!
Perepoeg tegi minu ja vennaga Berliini peal hilisõhtust tiiru, mu vanemad olid tema vanematega oma tiirul. Parasjagu südaööks olime jõudnud Alexanderplatzi, et kuulda, kuidas kirikukell hakkas mängima imelist muusikat ajal, mil ta lõi 12 pauku, et tunnistada minu sünnipäev alanuks. Selsamal hetkel, suurlinna tulede säras, soovis perepoeg mulle: „Happy Birthday to you!“ ja sain ootamatu põsemusi koos kallistusega…
Trahvilöökideks sünnipäeva eest sõidutas ta meid õhumetrooga oma koju ja ladus pika diivanilaua servast serva täis pokaale, millest suurim oli umbes 3 liitrit mahutav, väikseim selline veinipokaali mahuga – ja kallas igasse neist erinevat saksa õlut ja lagistas naerda, et hakka pihta, pead kõik need pokaalid tühjaks jooma, on sinu sünnipäev!!! Ma olin senises elus joonud paar korda šampust ja seda mõne pokaali jagu – ja see oli kogu minu kogemus alkoholiga!

Muidugi ma punnisin vastu massjoomisele, aga ma ei saanud ka jätta kasutamata võimalust ära maitsta erinevat saksa õlut. Millal me magama saime, kes seda enam teab. Hommikul oli pea paks, uni silmis, hääl kähe ja päikesevalgus kippus silmist pimedaks tegema.
Perepoeg naeris ja ütles, et ei saa midagi uneleda, nüüd kähku meie ööbimismajja, meie vanemad tulevad ka sinna ja on varsti kohal! Sõitsime õhumetrooga tagasi ja mingi maa ka jalutasime – hommikune värske õhk lõi olemise vähe klaarimaks.

Kui majja jõudsime, tabas mind kenake vapustus – sakslased olid seal katnud sünnipäevalaua, mis oli lookas mis lookas. Laual oli selliseid roogasid, mida polnud pildi pealt ka näinud, tort, koogid, snäkid, veinid, šampused, puuviljad… – ja mu keres oli alles öine õlu trallitamas!

Oli see vast sünnipäev!…. Hilisõhtul jalutasime ja käisime (ärge küsige mu käest, kus, ma ei mäleta, mul oli trillallla- trullalaa) ringi. Mäletan vaid seda, et rääkisin saksa keelt, kuigi pole seda päevagi õppinud ja sakslased naersid, et kuule, alles eile ei rääkinud sa sõnagi saksa keelt, kus nüüd nii äkki oskad? „Ich weiss nicht!“…

Kogu Saksamaal veedetud aja peale ei saanud ma ainsatki negatiivset kogemust või mälestust. Poodides ja igal pool mujal sai ilusti hakkama kas vene või inglise keelega. Ilmadega vedas tohutult ja näha ida – ja lääne- Saksa erinevust ajal, mil müür oli langenud, aga Saksamaad veel ühinemata – see on unustamatu mälestus, mida raske sõnadesse panna.

Koju naasnult saime teada kohaliku uudise: EPA peahoone ees Riia mäel trooninud Lenini kuju lammutati laiali. Onu, kes elas sealsamas lähedal, oli omale Lenini kilde krabanud. Nii meil läks siis suureks äriks: kild Berliini müüri killu Lenini vastu :D