ERMERM

Vene filoloogia tudengina ülikoolis

Aastad ülikoolis Lisatud: 29.11.2017

Autor: Meeli - 1973

Intervjuu salvestatud Prima Vistal 2017. a mais.

Õppisin Tartu Ülikoolis aastatel 1990-1995 vene filoloogiat.

Elu ühiselamus
Elasin tol ajal Pälsoni ühikas. Mul on tunne, et nägin seal selle ajaga küll kõik ära.
Kui ülikooli tulin, ei olnud mul kohta ühiselamus. Olin siis kolmeses toas neljandana. Voodit, oma voodikohta mul ei olnud. Igal õhtul rullisin oma madratsi lahti ja hommikul kokku tagasi. Seepärast istusin ka kuni sulgemiseni raamatukogus ja õppisin aktiivselt. Panin tähele, et ka kõik kursakaaslased, kes ühikas elasid, olid palju aega raamatukogus.
Mina olin kogu ülikooliaeg ühiselamus. Hiljem sain eraldi tuppa ühe vene filliga, oleme siiani parimad sõbrannad.

Ühikas oli elu väga ebaturvaline. Vähemalt kolm korda murti meile sinna sisse ja tehti tuba tühjaks. Mäletan, et olin endale just ostnud, jope ja botased ja need olid ühika toas ja sealt nad kadusidki.
Varastati ka kõige tühisemaid asju. Valvet ei olnud, laaberdamine oli levinud, igaüks marssis sisse, kes tahtis, keegi sai isegi nuga. Politsei käis tihti. Tulekahjugi oli, keegi oli küünla jätnud põlema.
Lõpupoole ehk hakkas mingi kord tekkima. Valve tekkis.

Keldris olid pesuruumid ja tavaline oli ka see, et seal käidi piilumas. Uksevahelt tehti pilti, uksed ei käinud ju kinni.
Kuuma vett ei olnud. Me nimetasime pesemist „jäätükikestega käime hõõrumas“. Et nii külm pesta ei oleks, käisime enne jooksmas, varakult kuue ajal Toomemäel.
WC-d olid jubedad, uksed ei käinud kinni.
Õppehoonetes olid vetsud ikka paremad, vähemalt meie õppehoonetes ülikooli peahoones ja Tähe tänava hoones.

Ühikas vaenuküsimust ei olnud rahvuste vahel. Vene fillis seda väga olla ei saanudki. Pigem seda vaimsust oli palju ja head suhtumist. Pigem olin näinud vaenu varasemalt, 1980te lõpus, kui veel keskkoolis käisin.

Raha

Stippi maksti mõnda aega, ma sain isegi kõrgendatud stippi, 90 rubla, see oli suur raha. Ajapikku kadus see ära ja anti ainult neile, kellel olid kõik viied. Mul oli siis kaks nelja ja rohkem stippi ei saanud.
Sel ajal igaüks vaatas ise, kuidas sai. Pop oli omada koristajakohta. Kes sellise koha sai, oli õnnega koos.  Enamasti meie, filoloogid tegelesime tõlkimisega. Mina käisin erialatunde andmas ühele lapsele, õpetasin eesti keelt. Eks vanemad ka aitasid aga üritasime ikka ise hakkama saada.
Mäletan, et kui tuli eesti raha sain esimest korda jogurtit osta Kauburi kaubamajast Riia tänavalt.

Vaba aeg
Muidugi diskol käisime vähemalt kaks korda nädalas. Ülikooli klubis Tähe tänaval, seal oli pidu nädala sees ja nädala lõpus, pilet oli tudengile odav. Käisime ka Narva maantee klubis, seal olid ka kontserdid. Linnas kontserditel ja üritustel väga ei käinud, kallis oli. Üks kontsert selle aja jooksul mul oli, 2 Quick Start.
Kohvikutes söömas üritasime mitte käia, vähemalt mitte sooja toitu. Käisime, kui väljapääsmatu olukord oli, et süüa oli vaja väljas. Lõunapausil üritasime ikka ühikas ära käia. Tähe tänava õppehoones oli söökla, seal oli odavam. Peahoone Sophokles oli ka kallis.

Õhtul kohvikus linnas ei käinud. Ainult siis, kui nagu tudengineiu ikka, et ostad ühe kohvi endale ja edasi tehakse välja.

Me korporatsiooni ei astunud, võib olla vene fillid ei teinud nii kaasa. Teadsime küll, et taastatakse aga tutvusringkonnas ei olnud kedagi, kes oleks osalenud või kutsunud. Vene fillid jäid kuidagi kõrvale. Ja tudengite kevadpäevadest ka väga osa ei võtnud.
Aga rebaste ristimine oli meil küll tavaks.

Õppimine
Eredalt on meelde jäänud Juri Lotman, tema poeg Mihhail Lotman, Ann Malts – erilised inimesed. Lotmani loeng ei olnud isegi ette nähtud aga me ise hiilisime teistest loengutest ära. Tema loengud olid alati puupüsti rahvast täis.
Volpert, väliskirjanduse õppejõud, samal ajal Eestisse tulnud, kui Lotman. Väga värvikas inimene. Õpetas meid Marseljeesi laulma.

Meie õppisime 5 aastat. Viimane aasta oli pedagoogika aasta ja kursusetöö või riigieksami aasta. Praegu küll võrdustatud magistrikaardiga, kuid paberi saime ikka baka peale.
Algul tegime kursaga palju koosõppimist, just raamatukogus. Tegime lugemisringe, sest meil oli kollokviumeid, kus pidi palju raamatuid lugema. Siis igaüks luges ühe raamatu ja rääkis teistele ümber. Kuhilad olid ju suured, kõike ise lugeda ei jõudnud. Lugemisõhtud olid kas raamatukogus või ülikooli hoonetes. Eksamid olid enamasti suulised, ettevalmistamine käis ka koos.
Alguses hoidis kursus väga kokku, koos õpiti, aga siis hakkas kursus järjest lagunema ja me lõpetasime nominaalajaga lõpuks ainult kahekesi kogu sellest kursusest. Osa lõpetas ka 4 aastaga, ilma pedagoogika aastata.
Ülejäänud läksid teistele erialadele või lõpetasid hiljem.

Algul oli meil eesti rühma ja vene rühm, pärast löödi kõik kokku. Vastu võeti 27 ja vene rühmas ka umbes samapalju.
Ei mäleta, et keegi oleks läinud välismaale õppima. Võib olla teistel erialadel.
Esimesel kursal viidi meid veel ka kolhoosi. Pärast seda käisime Venemaal folkloori kogumas, see oli esimese kursuse lõpus. Olime Petseri lähedal. Danilevski oli meie juhendaja, muidu folkloori õppejõud oli Tšernov.

Mis veel meelde on jäänud?
Esimese kursuse ajal, talvel toimusid Leedus Teletorni sündmused. Siis me kartsime niimoodi, et hoidsime aknaid ja uksi kinni. Mäletan küll, et tundsime ka hirmu. Meil raadiot ega televisiooni ei olnud, uudiseid ei kuulnud. Hommikul, kui ühikast välja astusime, siis vaatasime, kas lipp on veel maakonnavalitsuse hoone küljes, et kas on ikka veel Eesti.

See oli huvitav aeg.
Meie saime väga hea elukooli. Et oskaks rahaga ümber käia või kuidas sa ühikas hakkama saad selles ebakindlas olukorras. Ma olin ju 17 kui linna tulin.

Turvalisuse tunnet ei olnud, politsei suhtes seda ei olnud, nad võisid olla väga ebakindlad inimesed. Hirm on meeles sellest ajast.
Turvalisuse tunne hakkas tekkima alles 1990ndate lõpus.

Tööd Tartus ei saanud. Peahoones oli teadetetahvel, kus koolid otsisid õpetajaid ja läksin hoopis Lääne-Virumaale. Paljud ei suutnud pärastki rakendust leida, kui õpetaja ei tahtnud olla. Meil just siis kadus see suunamine ära.

Nüüd on hea seda aega meenutada.