Minu pere lugu Eestis sai alguse aastal 1942, kui minu vanavanaisa saabus Eestisse Venemaalt. See oli väga raske ja hirmus aeg kõikide jaoks, ja ma arvan, et minu vaarisa oli tõeline kangelane.

Kõik algas sellest, et sakslased tulid Venemaale ja vallutasid linna, kus elas minu vanavanaisa – Voronežit. Nad sundisid selle linna elanikke tehases töötama. See tehas asus kuskil Euroopas, aga keegi juba ei mäleta selle täpset asukohta. Töötajate elutingimused olid kohutavad. Minu vanaisa elas seal, kus ta töötas – konveieri ees. Talle anti magamiseks madrats ja töö ajaks tool, aga ööseks võeti tool ära. WC-d polnud. Kõik selle tehase töötajad olid sunnitud elama ja töötama samasugustes tingimustes. Kui inimene suri, asendati ta uue töötajaga. Ühel päeval vanaisal väga vedas ja ta sai ronida sellisesse kambrisse rongi all, kus oli piisavalt ruumi inimese jaoks. Istudes selles kambris jõudis ta Eestisse ja jäi siia surmani.

Meenutan ka, et vanavanaisa oli ainult 14 aastat vana, kui ta jõudis Venemaalt Eestisse. Ta oli liiga noor, et kaitseväes teenida ja ta hakkas töötama siin, Narvas. Ta ehitas teid. Näiteks Rugodivi kõrval oli varem munakivitee. Ja see oli minu vaarisa töö.

Järgmine, kes tuli Eestisse, oli minu vanavanaema. Ta sündis ka Venemaal, Pskovi oblastis, ja tal oli üsna suur pere. Minu vaarema oli kõige noorem, ja kui algas teine maailmasõda, ta oli ainult 5 aastat vana. Kõik tema vennad läksid sõdima. Ja siit järgneb ka minu arust selle loo kõige traagilisem osa. Vanavanaema, tema ema ja kaks venda pidid end metsa peitma nõnda, et sakslased neid ei leiaks, aga kahjuks talvel mitu sakslast siiski sattus nende maja juurde ja nad ründasid minu vanavanaema peret. Tema ja ta ema said ära joosta, aga tema vennad võtsid relvad ja tahtsid võidelda sakslaste vastu, aga olid liiga noored – 16 ja 17 aastat vanad – ning õnnetuseks nad kaotasid. Sakslased tulistasid ka minu vanavanaema suunas, aga nad olid ebatäpsed ja vanaemale jäi ainult suur arm, mida ma olen oma silmadega näinud.

Mõlemad minu vanavanavanemad on juba ammu surnud. Minu vanaema ütleb, et ta sündis, et matta oma vanemaid, sest mõlemad surid tema käte vahel.

Need olid minu emapoolsed sugulased, aga natuke ka minu isapoolsetest sugulastest. Minu isaisa ja isaema on pärit Venemaalt. Nad olid sündinud külas, mis asub Gdovi lähedal. Praegu see küla on jäänud vee alla, aga vanavanemad sõidavad peaaegu igal aastal sinna, et ujuda selles järves, mis tekkis nende kodude kohale. Nad tulid Eestisse tööle ja elavad siin siiamaani.

Minu pereliikmed on pärit erinevatest kohtadest. Ma olen väga uhke, et meie perel on nii suur ja mitmekesine lugu, mis ühendab meid eriliseks tervikuks.