Kuna mu sünniaasta on 1981, siis eriti palju ma söögi ja joogikohti nõukaajal külastada ei jõudnud. Mäletan kohvik PÄRL´i , kust sai näiteks osta tuuletaskuid, mida ema ise teha ei viitsinud, need olid kohupiima või ka võikreemiga, mõnikord kakao-võikreemiga. Samuti sai sealt oska rosoljet või kartulisalatit, mis põhimõtteliselt aga oli sama salat, mida toona praeguse Itaalia restorani kohas asunud kulinaariapoestki sai osta. Siis mäletan kohvik Vigrit, lastekohvikut, kus käidi rohkem kalade pärast, kuna seal oli seinatäis akvaariume ilusate kaladega nagu näiteks ingelkalad, kohvik oli kaunistatud päris taimedega ja seal olid toredad ringsed nahast toolid, mida mööda sai üksteist ringiratast taga ajada. Vigri kohvikus sai kartulisalatit ja viinereid ning jäätisekokteile, plombiiri jäätist, ettetellimisel sünnipäevadeks vahukooretorti. Vahel sai ka jõuluvana, kellele ma virutasin käekotiga ja jooksin nuttes minema. Sest ta haises suitsukonide järgi…
Viljandis oli kohvik Vikerkaar järve ääres, seal olid need toredad jalaga jäätisepokaalid, mis siis, et alumiiniumist, mitte kristallist, ja jäätise peale sai maasikaid või sõstraid. Neid toodi Polli aiandist.
Ja mitte just kohvik, aga Viljandi leivapoest sai lisaks leivale, saiale ja sepikule ka mitmesuguseid pirukaid, nt porgandi, kapsa või liha, samuti pekipirukat, köömneküpsiseid ning rullbiskviiti ja ilgelt magusat sefiiritorti. Ja mõnikord sai sealt korpi, aga minu arust ainult neljapäeviti ja korp oli üpris kuiv, kuna võid hoiti kokku.
Nõukaaegsetest sööklatest, koolisööklast, Võhma ja Türi sööklatest mäletan suuri alumiiniumpotte kummiste kartulite, seljanka või kapsa-hakkliha hautisega, laual mitmeid päevi kuivavaid leivakannikaid ja kõveraid kahvleid (vahel neid üldse polnud, oli vaid nuga). Aeg-ajalt viis vanaema meid rongiga Viljandist Võhmasse kaubamajja, kuna seal oli väga hea kaubamaja nõuka-aja kohta, saada oli nii sitsiriiet kui rohelist seepi, siis käisime pärast ka lihakombinaadi sööklas, kuna sealsetele töölistele keedeti paremat toitu ja sealt sai osta ka sardelle kaasa. See tähendab, mitte sealt, vaid ikka müüjalt.
Üldiselt polnud meie pere väga suur söögikohtade külastaja. Kõige rohkem tarbisime väljas toitu suurtel üritustel nagu jaanipäev, laulupidu, Tallinna Vanalinnapäevad, aga ka naabruskonna talgutel 1989. aastal (seda võib pidada Kalamaja Päevade nõukogudeaegseks eelkäijaks, koristasime hoove, lõikasime põõsaid ja sõime ära katlatäie rasvapirukaid, kõrvale joodi minu meelest kalja suurest tünnist ja teed klaasides). Laulupeol olid tüüpilisteks roogadeks suhkruvatt, šašlõkk (tohtis osta 1 ports näkku, kuigi venelased ostsid 6 ilma probleemideta), kukekommid, gaseeritud vesi ja kali. Midagi oli justkui veel… hernesupp! Jah, just. Vanalinna päevadel 1988 müüdi Raekoja platsis grillitud viinereid ketšupi, värske kurgi ja saiatükiga ja järjekord lookles tiira-taara üle platsi ca 300 meetrit. Mulle meeldis hirmsasti kurgi lõhn, seisin ainult sellepärast 4 korda sabas.
Magusat ma ei armastanud aga suhkruvati puhul intrigeeris mind selle füüsika, et kuidas ta tekib ja miks, nii et ma lasin papsil seda osta pelgalt selleks, et seista ja vaadata, kuidas vatt masinas keerleb.
Koht, kus ka alati midagi näksiti oli lõbustuspark, aga ma ei mäleta tõesti, mis seal müüdi. Mingit näputoitu me sõime, paberituutu seest. Ema väitel müüdi lõbustusparkides ka kuumas vees ligunenud viinereid ja sardelle ning kõrsikuid. Pabertuutusse pandi ka hernekomme.
Jaanipidudel olid samuti enamasti vettinud viinerid või sardellid, mille kõrvale anti saiaviil, rasvapirukad, mille sisse tuli kujutleda pool teelusikatäit hakkliha, ning seljanka (nende viinerite sardellidega, mida ära ei ostetud). Ei mingeid toidujäätmeid (iroonia…) Šašlõkk ei olnud sugugi tavaline ja selle kohta räägiti, et seda tehakse kassilihast, kuna pärast jaanipäeva olid pooled kassid linnast kadunud. Meie panime oma kassi selleks ajaks tuppa kinni. Ainult paps julges seda šašlõkki süüa – näuguma ei hakanud. Lisaks müüdi jaanipidudel soola- või hapukurke ja isegi lahtist hapukapsast nagu turul, lahtilõigatud arbuusi, suuri kõrsikuid või soolapulki ja tavalist pekki. Vene mehed jõid viina ja hammustasid pekki ning kurki peal, siis tuli hoida kõrvale, kohe pärast seda nad sülitasid laia kaarega.

Teenindajad olid nõukaajal sellised, et mahtusid vaevu leti taha ära, sama laiad nagu pikad, rääkisid vene keeles ja mõnikord närisid toidu kohal tubakat. Viljandi leivapoes olid eestlased, aga nad polnud ka sugugi sõbralikumad. Leivapätse tohtis osta 2, 1 saia ja 1 sepiku.
Vigri kohvikusse võis sattuda ka välismaalasi, soomlasi või rootslasi, keda oli harva näha aga siiski oli. Siis ei pööranud teenindaja eestlastele mingit tähelepanu, isegi, kui sul oli sünnipäev. Aga polnud hullu, ma võisin kaks tundi kalu ka vahtida.

Sööklate puhul võis üsna ruttu olla letil silt, et toit on otsas, ja oligi selleks päevaks kõik. Oleme vanaemaga ka sedasi Võhmasse sõitnud, et pärast pikka kaubamajaretke ja lihakarni külastust ning jalutamist ja jäätisesöömist polnudki midagi tahedamat osta või oli järgi ainult maksakastet – seda sai alati. Vanaema seda ei ostnud, kuna enamasti oli maks peaaegu sinist värvi… Aga ma olin väga vähenõudlik laps, kannatasin, kuni koju sain. Olen ka võilillelehti närinud…hullem variant oleks olnud süüa piima-makaroni suppi. Kui käisime Türil ja süüa ei olnud, siis sai Türi Kaubamajast osta mooni-sarvesaia. Ostsime 2 saia ja paki rõõska koort, sai pooleks, valad koort sisse ja sööd seda märga saia.

Kulinaariapoodides oli müüjatel eriline peakate, umbes nagu diadeem või mingi kroon. Kuid ei mäleta, kas kohvikutes ka – vist väiksem kui poemüüjatel, mitte siuke rõngas. Sööklatädidel oli rätik, aga meie koolis oli söögionu, tema tõmbas suka pähe, et juuksed toidu sisse ei läheks, keetis maikaväel ja tema toit oli maitsvam, kuna ta ei kaalunud midagi täpselt, vaid lajatas huupi.
Tal oli ka põll, selline lihtne, hall lihunikupõll. Söögitädidel oli sitsiriidest täispõll, mis eest tisside raskusest välja veninud ja taskud rasvased. Need põlled ei käinud kunagi pesus.

Üks asi, mida koolilapsed armastasid teha, kuna leib koolisööklas jäi lauale mitmeks päevaks, mõnikord ka nädalaks: otsida pehmem leivatükk, koukida sisu välja ning mätsida sellest leivapalle. Mõni nosis neid tunnis, mõni kasutas kustukummina. Ka mu vanaema tavatses pliiatsijooni leivatükiga kustutada

Eriti „fäänsi“ söögikoht oli nõukaaja lõpus ja 1990ndate alguses Järve autoteeninduse puhvet. Seal oli selline L-tähe kujuline baarilett ja kõrged pukid. Kui ma seal käisin, siis tundsin end natuke täiskasvanuna, ehkki suutsin end vaevu puki otsa upitada. Seal sai tavapäraseid asju nagu rosolje, kartulisalat, võileivad ja krakovi kook, aga ka näiteks mandariini želeed, puuviljasalatit, arbuusi, melonit ja Fanta limonaadi. Ja Coca-Colat, aga ma pole siiani seda proovinud. Samuti oli puhveti juures väike poenurk, kust sai osta väljamaa komme ja Ungari herneid ning türgi halvaad. Kui käisin emal töö juures, siis sain niikaua puhvetis kõõluda ja pukktooliga ringiratast keerutada, kuni ökonomistid kabinettidest välja voolasid ja baari kädistama kogunesid. Siis tellisid nad mõnikord keset päeva Belõi Aisti või vahuveini. Puhvetis sai ka tellida kringlit ja torti sünnipäevadeks, enamasti ainult üht tüüpi kreemitorti.

Viljandis oli veel piimasaal, kus praegu asub Aasia restoran. Ilmselt käisime seal paar korda, kui ma olin ca 6ne, seal olid püstijala lauad, mille pealt ulatusid ainult täiskasvanud sööma. Lastetooli tavaliselt ei toodud isegi mitme küsimise peale, mind hoidis ema puusa peal. Ma ei mäleta, et me seal kunagi piima oleks joonud? Aga midagi sealt sai, 1 külmavõitu kartuli kurvalt vesise hakklihakastmega või kiievi kotleti.

Päris kurb, et Vigri asemel on nüüd mingi ebamäärane laialivalguv moodustis, vahepeal oli seal Austraalia toidukoht. Aga ma ei tea, et kuskil oleks veel nii palju akvaariume.
Ega iseseisvuse esimesed aastad nõuka-ajast väga palju erinenudki.Kui hakkas üleminekuaeg enne krooni tulekut siis oli koolisööklas väga palju humanitaarabipakkidest saadud kraami, mingeid küpsiseid ja pulbreid ning lastele anti neid ka koju kaasa. Meile pakuti siis pulbritest valmistatud suppe ja kastmeid väga palju, “välismaa” makarone, mida mõni juba teadis pastaks nimetada, ning lauale ilmus Mehukattist tehtud apelsinijook. See oli kõik välismaalt toiduabina saadetud.