Olin parajalt varateismeline, üsna värskelt kahekohalise numbri endale eaks saanud, kui perega Tallinna Linnateatri “Kolme musketäri” vaatama läksime. Olin piisavalt noor, et mitte olla pühendatud valikuprotsessi, seega võiks öelda, et ma pigem sattusin kui et läksin sinna. Vastu ma muidugi ei puigelnud, sest “Kolm musketäri” on päris väiksest peale lemmikraamatute hulka kuulunud ja ei näinud ma mingit põhjust olla vastu sellele, et neid tegelasi ka laval näha.

Muidugi oli elamuslik see, et tegelased ei olnudki nii väga otseses mõttes laval, sest suveetenduseks avatud lavaauk oli midagi palju enamat kui lihtsalt lava. See hoovi mööda kappamine ja võitlus oli noorele vaatajale igati muljetavaldav aga kõige eredamalt on kogu etendusest meeles siiski see, kuidas vihma muudkui kallas ja kuidas ilma kiuste kõigest väest siiski püüti tükki mängida.

Olime nimelt esietendusel ja eks see oli kindlasti põhjuseks, miks läbi halli kivi ja vaatamata igasugustele ilmamuutustele püüti siiski lõpuni mängida. Tugevamate vihmahoogude ajal etendus katkestati, kõik kogunesid majja, aga keegi ei löönud käega ega lahkunud. Tundub, et ilmastikuolude keerulisus pigem lõi mingi teistlaadse õhkkonna. Vihmahoogude vahel läksime koos tagasi lavaauku, kus kuidagi ühiselt lava lähedusse väikseid kraavikesi uuristasime, et vihmavesi saaks kiiremini minema valguda. Kui loigud juba tahenesid, võis etendus jätkuda järgmise suurema vihmapahmakani. Lõpus jätkus etendus siseruumides. Vihm ja ootus aga kujundasid etendusest nii omamoodi auraga mälestuse, et on tänini üks erksamaid. Ja ilmselt sain sealt ka oskuse täiesti külma rahuga suvelavastuste ilmaoludesse suhtuda. Tuleb end lihtsalt õigesti varustada!

Mis aga etendusse puutub – noorel minul pretensioone igatahes ei olnud. Tegelased, kes raamatus lemmikute hulka kuulusid, olid ka teatris ammulisui vaadatavad, lisaks ei hoitud kokku suurtelt žestidelt (mõõgavõitlus, ratsutamine, muusika!). Olin õigel ajal õiges kohas.