See millest kirjutada tahan, polnud mingi leiutamine vaid… aga eks lugege ise!

See toode on mul juba kolm aastat tegemisel ja kasutusel olnud, kuid tänavu jääb see nähtavasti ära, kuid mitte korona tõttu, vaid loodus ise tahab nähtavasti puhata ja paistab, et nii pole saada tänavu toote valmistamiseks toorainet. Ka pole veel olnud poes odavaid poola õunu,ega ploome müügil.
Pihlakad kevadel ei õitsenud, ka arooniatel oli õisi vähe. Õunapuudel oli ka õitega nii ja naa. Kus õitsesid ilusti, kus said õied lahti selleks ajaks, kui põhjast hakkasid puhuma karmilt külmad tuuled.
Alõtsa, praegu juba ilus suur ja kahar puu on, mis kunagisest ploomipuu juurte juurest väikesest võrsest kasvama hakkas, kui vana ploomipuu enam vilja ei kandnud, kuid aeda kasvama jäi, et suvel majale päikesevarjuks olla. Kasvas, kuni ta ära hoopis ära kuivas, olles enne oma juured väiksele alõtsale „tagasi andnud”, et ka temast saaks kord suur puu kasvada. Talvel leiavad varblased, selles metsikuks kasvanud alõtsas, tuulevarju ja kevadel on alati need suuremad armuvalud ja võitlused suveks paarilise leidmiseks seal alati maha peetud. Kui see alõtsa õiepungi paisutama hakkab, siis on puu ümber sitikad ja varased mesilased ootamas, millal puu õide puhkeb, et siis hoolega õielt õiele lennates seda puud tolmeldada saaks, ning siis nende usina töö tulemusena, suve lõpuks aealt marju saaks. Kevadel alõtsa õitses kah, kuid nüüd on võrgendikoi võrke, kui mitte täis, siis tublisti neid ikka on neid seal küll ja lootus sealt marju saada, ime pisike.

On veel lootus astelpajudele, kuid ma pole ka juhtunud oma kodul lähedal ühtegi marja algetaga põõsast nägema. Lootus, et vast turul neid müügile tuleb, sest see on kasulik kaup müüatele. Marjad müüakse koos põõsalt lõigatud okstega, mis ostja saab osta koos lisanditega, milledeks on lehed, kuid need on kribalad ja ei kaalu palju. Siis saab veel marjade juurde pikki okaste moodi ogasid, ja kauba kõige „kandvam” osa on see oks, mille küljes see uhkus kõik on ja mis kõige enam kaalub. See oks on otse puult lõigatud, aga mari on seda väärt, et see turult koos lisanditega koju tuua.

Pihlaks aga on selline prosta mari, et seda turult suurt otsida ei tasu. Meie oleme oma pihlakad saanud põhiliselt ikka Pakri poolsaaarelt, kus kunagi, enne 1939. aastat olid talud ja kus neid vanades metsistunud talukohtades, piisavalt kasvanad on. Vaevalt, et need pihlakad enam mäletavad, et seal kus nemad nüüd kasvavad, olid kunagi talud, milles kees elu, kuni kästi need talus kiiremas korras tühjaks kolida, nii nagu seda tehti ka selles aegses Baldiski linnas, linna elanike korteritega, mille oli kunagi asutanud suure Venema veel suurem tsaar, nimega Peeter Suur. Baldiskist, sai eesti pärane nimi Paldiski, mida kunagi Eest Vabariigi ajal, kui see suur nimede eestistamise aeg oli, taheti ümber nimetada eesti pärasemaks linnaks ja pidi saama nimeks LAHE, kuid see nimi jäi tal siiski saamata ja nii jäi talle nimeks Paldiski.

Arooniad. Ka neid oli mul raske saada. Käisin neid meie Aianduse Kauplusest otsimas. Müüja ütles, need on nii odavad marjad, et neid ei tasu isegi mitte põõsalt korjama minna ja neid poodi müügiks tuua. See mari, ei pidanud „korjamise ega jalavaeva ära tasuma”. Palusin, et kui siiski keegi juhtub tooma poodi neid müügiks, et siis mulle koju helistataks, ja ma siis tulen ja ostan need ära. Mulle tuletati veelkord meelde, et need ON VÄGA ODAVAD MARJAD ja keegi neid ei osta, siiski leppisime kokku, et kui keegi peaks seda odavat kraami poodi müügile tooma, siis mulle teatatakse.
Aga, nii nagu ikka vahel juhtub, seisis minu seljataga üks vanem naine, kes oli toonud mingeid lilli ja varaseid õunu aianduse poodi müügile. Tema kuulis seda juttu ja ütles, et temal on neid odavaid marju suur põõsatäis, ja tema võib mulle neid pakkuda, kui ma ise neid korjama tulen. Ta ei pidanud kuigi kaugel elama, umbes 5-6 kilomeetrit poest eemal. Ta andis mulle oma telefoni numbri, et kui minust nende marjade korjajat ja ostjat saab, siis talle teada annaks, teab siis kodus olla. Kuna meie auto rool on minu laulatamata abikaasa „käes”, siis pidin saama kõigepealt tema käest teada, et kas tal on vaba aega ja soovi sõita marju korjama. Oli nõus! Ja ma helistasin marjade omanikule ja leppisin temaga aja kokku. Ütlesin ka, et sooviksin umbes 5 kilo marju, ja tema nimetas siis hinna, et see tuleb 50 senti kilo, ja toonitas, et me ikka ise põõsalt korjaks. Järgmiseks õhtuks olid meil marjad kodus, ja ka puhastatud (aroonia marjad tuleb koos „sarikaga” kääridega okste küljest ära lõigata).
Järgmisel hommikul aga mulle helistati Aianduse Kaupluses, et neile oli toodud just aroonia marju müügile ja ma võin tulla neid ostma. Hind pidi veidi kalli võitu olema, aga eks neid ikka ka harva müügile tuleb ja nimetaks kilo hinnaks 2.50. Teatas veel, et kui kauba omanik oleks marjad ka ära puhastanud, siis oleks need veel kallimaks läinud. Tänasin teda viisakalt ja ütlesin, et mul on juba selle ühe kilo hinna eest on 5 kilo marju olemas. Hääl teisel pool telefoni aga halises, et mis ta nüüd nende marjadega peale hakkab, ja mina ju ometi tellisin. Vastasin, et ei tellinud, vaid palusin endale teatada, kui arooniaid müüki tuleb. Tellimisest, ostmises ja veel peale selle hinnast meil juttu polnud, ja kuidas need hirmus odavad marjad siis äkki nii kalliks läksid. Selle peale ei osatud mulle mitte midagi vastata. Vastasin ise, et olen talle väga tänulik, et ta mõne, oma tuttava, rahalise sissetuleku eest hoolt kandis ja kuid, et ta tahtis selleks minu rahakotti kergendada, pole ma sugugi nõus, ning ei tasu minna teinekord „kirvega kurgi püüdma”, võib sellega ise omale jalga lüüa. Selline lugu oli mul siis nende arooniatega.
Pohli ja jõhvikaid loodan saada, kui on ka turult. Lähim suurem turg on Nõmmel, mida peetakse ka üheks Tallinna kallimaks turuks, kuid kui seal müüdav kaup on ka seda väärt olnud. Varem oli ka meie linnakeses hea turg olemas, kuid siis leiti, et ostku rahvas parem suurtest kaubanduskeskustest oma kaup, ja turuplatsi maa võttis linn omale tagasi ja rajas sinna „taskutega” ja istutatud puudega parkimisplatsi autodele. Hea auto sinna ootama jätta, seniks kuni ise rongiga Tallinnas ära käib. Kuid kuna sellest parkimisplatsist, on vähemalt 1/3 läinud muuks tarbeks, äärtega muruplatsid, ja istutatud noored puud, siis pole seal nii palju parkimiskohti autodele, kui alul loodeti, ja ümbruskonna tänavad, on ikkagi päevaks pargitud autosid täis.

Soh, toote komponendid on põhiliselt nimetatud. Läheks veel vaja potti, minu mõõdu järgi täpselt viie liitrist. Siis veel ka suhkrut. Pudrunuia, purke, nendele kaani ja parajat lusikat, millega see toode purkidesse panna ja siis kahte suurt froteest saunalina.
Usun, et vast olete juba aru saanud millest võib jutt tulla ja ootate mingit uudset retsepti.
Tegelikult sain ise oma toote idee karudelt ja oma perearstilt, kes ka seletas, kui kasulikud on inimorganismile vitamiinid, ja eriti C- vitamiin.
Karu tuletas mulle, televiisorit vaadates meelde, et ta sööb eriti sügis-suvel palju marju, et endale varuda talveks vitamiinivarusid ja siis saab talvel rahulikult magada ja kevadel ärgates olla üsna ergas nendest vitamiinidest, mis ta oli eelmisel sügisel söönud. Kui temal pole kevadväsimust ja vitamiini puudust, kuidas siis tema hakkama saab? Pole tal ju ka metsas apteeki, kust osta omale hulgikaupa pakutavaid vitamiine…..
Ja siis EURIKA!, kui karu sööb endale vajaliku vitamiinikoguse sisse, ja see aitab tal olla selle varuga, kuni ta järgmise aastani, millal ta jälle uue koguse sisse sööb…tekkis mul mõte!
Aga kui inimene sööks ka sügisel juba omale terve talve ja kevade varu jagu vitamiine, vast siis pole tal talvel gripi hirmu, ega ka pole kevadväsimust. Aga karu organism on hoopis teistmoodi kokku seatud, kui inimesel. Karu magades, ei kuluta kehaenergiat. Inimesel kulutab aga oma energia igapäevases eluks ja liikumiseks ära. Aga kuna ta ei maga, siis võiks ta seda energiat ja vitamiine igal päeval sisse süüa!
Ja ma hakkasin lihtsalt katsetama.
Tõin poest odavaid poola õunu, arooniaid ja pihlakaid oli oma aiast võtta. Korjatud pihlakad panin sügavkülma mõneks päevaks, et neile tuleks magusam maitse juurde.
Võtsin siis oma viieliitrilise poti, ja koorisin sinna sisse peaaegu kolmveerandi täitumusest õunu ja lõikusin need tükkideks, kuid mitte väga väikesteks. Siis pesin üle poolteist kamalutäie arooniaid. Lisasin juurde veel pihlaka marju. Suhkrut umbes veerand kilo jagu ja panin „tasasele tulele” keema.
Kui see segu keema hakkas, siis maitsesin, mis mekk keedusel oli. Kui arvasin, et võiks veidi huvitavama maitse saada, siis lisasin juurde POEST OSTETUD MUSTASÕSTRA SIIRUPIT, ja lisasin sellest sortsu potti juurde. Segasin siis kõik läbi ja kui aru sain, et maitse oli hea, siis võtsin pudrunuia ja „uhmerdasin” potis oleva kuuma segi pehmeks pudruks. Siis ruttu purgid korda, valades neile kraanist tulist vett sisse (olid juba varem suurema „vaevaga” puhtaks, nagu kord ja kohus ette näevad, pesnud) ja panin siis need tagurpidi puhtale rätikule kummuli. Ka purgi kaaned panid kausiga tulise vee sisse, nii et vesi neist üle oleks.
Ja siis hakkasin seda „möginat”, sest siiani pole ma sellele „tootele” vastavat nime leidnud, purkidesse panema. Purgile keerasin kohe kaane peale ja juba ootavale frotee saunalinale paarilist PÜSTI ootama. Kui kogu see „mögin” oli purkides, siis mähkisin ma kõik purgid korraga kahe saunalina vahele „sooja”, et nad seal siis ilusti jahtuma hakkaks.
Järgmisel päeval, kui purgid olid juba maha jahtunud, siis võtsin nad „soojast” välja. Iga keeduse järele kleepisin siis purkide kaantele sildid, mida purk sisaldab, kas seal oli õun, ploom, astelpaju ja mustasõstra siirup, või õun pihlakas aroonia, või õun astelpaju aroonia, või õun ploom pohlad, ja nii edasi ja nii edasi …..
Igal purgikaanel oli märge, millist segu purk sisaldas, et oleks talvel teada mida sööma hakkasime. Igast keedusest jäi ÜKS PURK keldrisse viimata, ikka koheseks söömiseks. Keldrisse kogunes neid „möksi” purke mitu riiulitäit. Muid „hõrgutisi” ma talveks ei teinudki, sest need paraja maitse ja vähese suhkru sisaldusega kõlbasid iga roa juures salatiks. Õhtuse tee kõrvale saiale määrimiseks, pannkookide juurde, või piruka tegemiseks.
Ja nii oli alati üks selle „möksi” purk lahtiselt laual. Kes mööda läks, see sealt lusikaga ka kohe suhu pistis. Ja nii kevadeni välja. Ja nii sai tehtud kolm aastat, ja seega võin nüüd ka selle „möksi” söömise kohta korraliku kokkuvõtte teha. Nende kolme aasta jooksul polnud mina ja minu „laulatamata abikaasa” kordagi talvel gripis. Ka polnud meil seda kevadväsimust tunda. Ja ka apteegist pakutavad vitamiinid jäid koju toomata.
Mis sellel aastal saab, ei tea. Tühjad purgid on ootamas. Umbes kümmekond, eelmisel aastal keedetud „möksi”, on veel keldris olemas.

Olen kolm aastat järjest seda „möksi” keetnud, kuid retsepti mul pole. On vaid täpselt teada viieliitrine pott ja vähe suhkrut. Alati jääb see hulk veerand ja poole kilo vahel, sest see oleneb kui hapud on marjad, ja millega nad on kokku keedetud. Põhiline, millest keedan on marjad, väljaarvatud maasikad, sest siis pole veel saada küpseid õunu, need aga on üks toote põhikomponent.
Kuid kuna selle toote kohta pole mul võetud Euro Liidu ja WHO poolt luba, siis ei soovita seda teistele asjast huvitatule proovima hakata. Kui siis vaid igaühe omal riisikol.

Retsept

5-e liitrilisepoti täis puhastatud õuna lõike;
Kamalutäis külmutatud raabarbari lõike;
Veidi üle veerand liitri 2015 aasta naturaal mustasõstra mahla;
Umbes 1/2 kilo harilikku suhkrut;

Keedes maitsta, kui maitse on hea, siis on korras. Kui aga maitse pole see, mida soovite, siis võib lisada veel veidi suhkrut, või siis hapumaks tehes veidi sidrunhapet, (natikene).
Keeta, kuni õuna tükid on pehmed, siis pudrunuiaga need purustada, veidi veel lasta olla pliidil, nii kaua, kuni panen paika purgid kuhu keedus panna. Purgid kinni keerata, ja siis panna „kasuka” alla vaikselt jahtuma, kuni järgmise hommikuni.
Kasutan ka õunte juurde panemiseks pohli, jõhvikaid, pihlaka marju, mustisõstraid, arooniaid. Viimaste puhul võiks olla hapumad õunad. Õunte kogus ei pea alati üks ja sama olema, selleks on oma vaba valik. Kuid suhkrut panen alati veidi üle poole kilo. Kuid vahel ka rohkem, kui keedan hapusid õunu koos jõhvikatega, kuid mitte kunagi üle kilo. Keeduset keedan alati viieliitrise poti täie. Ise asi, millised segus seal sees on. Keldris on siiani nad hästi seisnud.
Ka vanemad seismajäänud moosid olen nii õuntega kokku keetnud. Kui need on olnud magusad, ja maitse on paras, siis ma sinna suhkrut sisse ei pane.

Head proovimist ja MAGUSAMAKSU maksma ei pea!