Volbriöö

Aastad ülikoolis Lisatud: 27.04.2017

Autor: Riina - 1971

Volbriöö on Tartus eelkõige üliõpilaskorporatsioonide pidu, kuhu nö metsikutel palju asja ei olnud. Jah, linnakodanikud võisid vaadata rongkäiku, mis Vanemuise tn õppehoone eest Raekoja platsile, ülikooli juurde ja lõpuks Baeri juurde kulges. Seejärel hajusid kõik kas oma konventidesse või renditud ruumidesse ja algasid nö kinnised peod. Südaööst avati uksed ka teistele — siiski lasti enamasti uksest sisse vaid teiste seltside ja korporatsioonide liikmeid. Minu jaoks algasid korporandi volbrid 1994. aasta kevadest.
Üks, mis eristas tollaseid volbripidusid tänasest, oli kindlasti see, et mitte ühelgi peol ei mänginud bändid. Rõhuasetus oli rebasteteatritel, ansamblite esinemisel ja niisama seltskondlikul olengul. Meeste konventides müüdi jooke, naiste omades süüa, mis vastu hommikut järjest populaaremaks muutus. Tantsuks mängis plaadimuusika ja tegelikult ega väga suurt tantsimist ei olnudki.
Tagantjärgi on raske kindlaks teha, milline sündmus just mis aastal juhtus, sest kõik on kuidagi üheks sulanud. Esimesest volbriööst mäletan, kuidas ma hommikul jala oma Annelinna korteri poole kõndisin — paplid lõhnasid imalalt ja vihmaussid roomasid üle sillutise. Oli vihma sadanud.
Siiski venisid mitmed volbrid päris pikaks ja lõppesid vahest alles 1. mai päraslõunal. Ühel aastal oli hommikul kella 7 paiku väga hoogne pidu korp! Ugala majas, mil inimesed seisid ukse kohal oleval väikesel rõdul ja juhatasid kordamööda leibcantusi ja tänaval seisev rahvas laulis kaasa. Meie lõpetasime tol korral volbriöö toonase korp! Fraternitas Liviensise konvendkorteri ees keset Vanemuise tänavat provisoorset piknikku pidades. Päev oli suures valges, korralikud kodanikud olid asjalikud ja vaatasid meid osalt lõbustatult ja osalt halvakspanevalt.
Ühel aastal (arvan, et see oli 1996) alustasime kohe 1. mai hommikul mitme bussiga sõitu Balti Rahvaste kommersile, mis toimus Hambrugis. Meie bussis oli neli organisatsiooni: Filiae Patriae, Amicitia, EÜS ja Ugala. Polnud keegi meist magama saanud, kuid tuju oli laes ja vober justkui jätkus veel nädalakese. Me polnud veel kuigi kaugele jõudnud (no Lätis ikka olime juba), kui Ugala kaasvõitleja Hannes otsustas bussi katuseluugist pea välja pista ja värsket õhku hingata. “Kurat, pass läks!”, kuulsime me hetk hiljem hüüatust. Tuul oli tal passi rinnataskust välja rebinud. Ei olnud muud, kui buss kinni pidada ja terve pidune seltskond siirdus teeveersesse võpsikusse passi otsima. Kätte saime!