XII noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään” on minule teiste noorte laulu- ja tantsupidudega võrreldes kõige rohkem meelde jäänud. See toimus ajal, kui minu elus olid kõige paremad aastad, sest gümnasistina tundsin suurt iseseisvust ja valikuvabadust ise oma tegemiste ja tulevikuplaanide üle otsustada. Mina osalesin gümnaasiumi noortekoori lauljana noorte laulupeol. Kui vaatan tagasi sellele laulupeole, siis eriliselt meenub selleks laulupeoks valmistumine, sest selgeks oli vaja saada laulupeo repertuaar ning seejärel seda esitada maakondlikul ettelaulmisel. Laulupeo repertuaari õppimiseks toimus lisaks tavapärastele kooriproovidele ka koorilaager. Mina õppisin riigigümnaasiumis ning laulsin selle noortekooris ning see koorilaager toimus koos teise riigigümnaasiumi noortekooriga nende uues koolimajas, sest see riigigümnaasium oli alles loodud. Oli suur rõõm tutvuda ühe teise gümnaasiumi noortega ning nendega üheskoos laulupeo repertuaari õppida. Kahtlemata oli minu jaoks selle laulupeo kõige oodatum sündmus kontsert Tallinna lauluväljakul, kus kogesin lauluväge ja ühte hoidmise tunnet. Sellel kontserdil esitatud lugudest kõnetas mind kõige rohkem Rasmus Puuri kirjutatud laul ,,Meie” luuletaja Anna Haava loodud sõnadele. Selle laulu sõnumiks oli see, et minu põlvkonna käes on Eesti tulevik ning meie aeg on seda ellu viia.